Tõde ja Õigus II Terve tekst
kõnnivad tänaval, sellepärast jätkas ta nõnda:
,,Issand, kui kuradi tõsine te olete! Tähendab, vana peab see madu olema, kes mehe nõnda
oskab kinni mässida. Lihtsalt aru võib kaotada. Ma teen inimesele selgeks, et armastus pole
mingisugune eriline nähtus, vaid massiline, aga tema ajab silmad pungi ja suu prunti, nagu
poleks see põrmugi naeruväärt, et mõtlesid leidnud olevat kuu või päikese, kes kõnnib
linnatänaval, kõrged kontsad all, siidsukad jalas, mantlikrae üleval, sest päikesel on pisut külm,
tal on nohu. Niisuguse imelooma mõtlesid leidnud olevat, aga tõepoolest on see päris harilik
kärbes, must ja räpane, kes poeb jaluli igale poole sisse. Igale poole, ütlen ma, sest
nõndanimetatud armastusel pole üldse asja, millega ta ennast ei määriks. Mõistate? Ja palju on
teda, nagu kärbseid virtsvee ümber kevadel. Musttuhat! Teda võib tõepoolest ainult
matemaatikas arvutada, mitte üksikuna tunda
annaabi.ee 
