V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
8
7
kadus ja uuesti nähtavale ilmus. Nii kõrgelt pimedast mõjus see üsna kummaliselt ja vanad
eided laususid: «ülemdiakon puhub tuld! üleval lõõmab põrgu.»
Muidugi polnud selles kõiges veel ümberlükkamatuid
' Le gris -- purjus; hall (prants. k.).
2 Hugo II de Bisuncio, 1326--1332. (Autori märkus.)
153
tõendusi nõiduse kohta, aga kus suitsu, seal tuld, ja ülemdiakonil oli kaunis kohutav
kuulsus. Peame siinkohal ütlema, et kõigil Egiptuse teadustel, nii nekro-mantial, maagial,
isegi valgel, sel kõige süütumal maagial * polnud ühtki vihasemat vaenlast, ühtki
halastamatumat
paljastajat Jumalaema kiriku vaimuliku kohtu isandate juures kui Claude ise. Võibolla
oli see siiras vastikustunne, võib-olla ka varga vigur, kes ise karjub: «Võtke varas
kinni!» Kuid see kõik ei takistanud kapiitli õpetatud mehi teda pidamast hingeks, kes põrgu
eelõues ümber luusib, kabalistika tihnikus eksleb ja salateaduste hämaruses ringi kobab. Ka