“Vanamees ja meri” Ernest Hemingway
rüüpas vett ja heitis sängi.
Hommikul kui poiss tuli, siis vanamees veel magas. Vanamehe katkisi käsi nähes puhkes
poiss nutma. Seejärel läks ta kohvi tooma. Paadi ümber oli palju kalureid kogunenud. Nad
uurisid, mis imeloom selle külge oli seotud ja üks neist, püksid üles kääritud sulistas vees
ning mõõtis nööriga skeleti pikkust – kaheksateist jalga ninast sabani. Keegi polnud varem
sellist näinud. Poiss viis kohvi hurtsikusse. Vanamees kutsus poissi Manoliniks. Vanamees
ütles, et Pedrico raiuks skeleti tükkideks ja kasutaks söödaks, mõõga lubas ta poisile.
Vanamees tundis, kui mõnus see oli, kui leidus keegi, kellega vestelda. Poiss arvas, et
nüüdsest võiks hakata koos kalal käima, kuid vanamees ei tahtnud, sest väitis, et õnn on teda
maha jätnud. Poiss ütles aga, et põrgusse õnnega, toon selle endaga kaasa. Kolme päeva
jooksul, kui suur tuul pidid olema, lubas poiss noa muretseda ja vedrulehe ära teritada. Ta
annaabi.ee 
