Aga ma eksisin rängalt. Võikalt ilus raamat. Ma ei oska midagi muud öelda. See on kokteil huumorist, tõsistest maailmavaadetest ning mõtetest, õpetustest(see pole mingi moraalitsev kudumisringlaste raamat) . Raamatus kasutatakse ära inimesi: nii tarbijaid kui ka naisi, näidatakse inimeste erinevaid tahke, tundeid ning seda, et igalühel meist on mõju avaldav lapsepõlv. Näiteks Eva, kes oli südamlik, armas, lausa nii armas ja hea, et meenutas mannavahtu ning ajas oma armsusega pisut südame pahaks. Aga teda oli raamatusse vaja, et seal valitseks tasakaal. Teda oli vaja, et anda õpetust kõigile naisolevustele(kui lõpuni loete, saate teada), teda oli vaja näitamaks, et lapsekodulapsest võib kasvada edukas ning kaunis noor naine. Tema süda ei kuulunud kellelegi, aga siiski leidus ka siin raamatus armastust. Kuid see polnud nii valusalt ilus ning lääge nagu muudes raamatutes. See oli realistlik armastus
koor ja või. Võid valmistati ise 2 korda nädalas, tavaliselt kolmapäeviti ja laupäeviti. Söödi ka tihti tanguputru koos lihakõrnetega. Argipäeviti ei olnud aega ega jaksu panna suurt rõhku toiduvalmistamisele, seega eelmise päeva toitu tihti soojendati. Mõnes piirkonnas olid välja kujunenud nädalamenüüd, mille järgi süüa tehti. Hommikul söödi enamasti eelmise õhtu soojendatud toitu, lõunaks aga kartulit, kastet ja kala, mõnikord ka magustoitu, näiteks õunasuppi, mannavahtu või leivasuppi. Õhtuks midagi lahjemat, näiteks suppi, et magu õhtul puhata saaks. Palju kasutati maaperedes soolaräime. Räimest oli võimalik teha räimesousti, kus räimed praeti ära ja lisati juurde hapukoort. Räimest tehti ka räimevormi: keedetud kartuli, või ja muna- piima seguga. Küpsetati ahjus. Talvel küpsetati ahjus sageli kaalikaid, see oli tavaliselt õhtusöögiks. Nagu tänapäevalgi, olid ka tol ajal välja kujunenud lemmikroad. Nendeks olid
annaabi.ee 
