Tõde ja Õigus II Terve tekst
ei hiirt ega varblast kätte, varitseb ainult lihaliua ja piimapüti järele. Aga siin valitsevad
nähtavasti teised olud, sest kirju kass on juba kõrge vanaduseni elanud ja toidab end ikka veel
ilusasti hiirtest, varblastest ja pääsukestest, kes pesitsevad siinsamas kuuris, kus aga keegi
leiab endale paraja paiga.
Ükskord, kui Indrek jälle kuuri mõtles minna, kuulis ta sealt kellegi häält kõnelemas. Sõnadest ei
saanud ta aru, aga hääletoon tundus manitsevana. Tasahilju hiilis ta lähemale ja nägi lõpuks, et
õlgedel istub kuue, seitsme või kaheksa-aastane tütarlaps ja hoiab kirjut kassi süles, õpetades
temale korralikke eluviise. Aga niipea kui ta märkas Indrekut, laskis ta kassi minna ja põgenes
ka ise -- mitte püsti joostes, vaid imelikult roomates -- kuuri nurka, mis seisis vastu naabriaeda.
Seal lükkas ta lahtised lauaotsad eemale ja läbi nõnda tekkinud pilu kadus ta. Indrek jäi talle
üllatatult järele vahtima