Tõde ja Õigus II Terve tekst
teha, kui tõusis tarvidus ehtida. Mõni tühine lindike, paar lokikest või lillekest, ja juba näiski Molli
ehituna, nii et Indrek kippus tema kõrval punastuma, sest tema ei osanud iseenda välimusega
midagi peale hakata, kuigi ta seda oleks kõigest südamest tahtnud. Aga siin asus talle Molli
oma naiseliku oskuse ja kavalusega appi. Ta peatus nagu juhuslikult kuski akna taga, kus seisid
lõpmatus reas maniskid, kraed, kaelasidemed, püksikandmed, kindad, taskurätid ja muu
kribukrabu, juhtis ühele või teisele noormehe tähelepanu ja kinnitas lõpuks, et see pole kuigi
kallis ning annab kaua kanda. Enesestki mõista, et Indrek omandas nii mõnegi neist asjust, mis
polnud kallid ja pidid andma kaua kanda. Mõnikord tõusis tal isegi imeline iha, heita endast kõik,
mis tuletas meelde Vargamäge ja tema ümbrust, saada sootuks uueks inimeseks ka välimuselt,