Meditsiiniajaloo konspekt
vastandumine asendub otsesega, sest mõlemad fenomenid on organismile omased
ning nende vahekorda saab kujutada vastuseisuna lineaarsel sirgel).
Mõjutas organismi (elu ja surma) mehhanitsislikku käsitlemist nn eksperimentaal-
terapeutika. 1900. aastal demonstreeris Ivan Pavlov (1849-1936) katseid, mida oli
teinud koeral, kelle kaelal läbi lõigatud vaagus närv. Selline loom peaks surema, kuid
Pavlov hoidis looma elus, viies läbi terve kompleksi kõikvõimalikke meditsiinilisi
manipualtsioone (vt Companion Encyclop. of the History of Medicine, p. 266), mille
tulemusel sai väita, et organism toimib kui mehhaaniline ja füüsikalis-keemiline üksus
(Pavlov oli materialistliku suuna pooldaja loodusteadustes, eriti neuroteadustes).
Eelnevast lähtuvalt hakkas Pavlov kõnelema nn füsioloogilisest sünteesist, väites, et
ka arst tegeleb sageli samaga, millega füsioloog, nt manustades inimesele, kel mingi
annaabi.ee 
