Vanamees ja meri kirjand
vanas kõrtsis neegriga, kes oli kõige tugevam mees sadamas, kätt murdnud.
Sisimas oli tal siiani tugevust ja tahtmist, kuid keha on selle rakendamiseks
jäänud vanaks. Merel tekkis olukordi, kus ta arutles pidevalt, kas oli õige merele
tulla või magada kodus ja lugeda ajalehti, siiski ei kaotanud ta lootust ning
triivis edasi. ,,Aga inimene ei ole alistumiseks loodud" ütles Santiago.
Üksinduses keset merd leidis ta jõudu noorest sõbrast Manionist. Mees oli
õnnetu, et poiss ei saanud enam temaga kalal käia ning ta pidi poisi vanematele
tõestama, et on väärt mees õpetamaks nende poega heaks kaluriks. Santiago ei
tahtnud olla kaotaja, ta tahtis tulla välja võitjana, tundmata kurgus kibedat
kaotusemaiku. Merel olles igatses ta enda noort sõpra ning unistas poisi
kohalolekust ning abist.
Enda kange iseloomu ja sihikindlusega suutis ta end ületada, tulla elusana
sadamasse tagasi ning tõestada, et tema kalaõnn pole pöördunud