Sõjaväekorraldus Vanaaja Roomas
üks kummagi konsuli juhtimisel. Enamus ajast oli Roomal 25 leegionit tegevteenistuses.
Leegioni kõrgemateks ohvitserideks olid sõjatribuunid, kelle algul nimetasid
konsulid, hiljem aga valiti nad rahvakoosolekul. Hiljem kujunes leegionist roomlaste
suurim iseseisvalt tegutsev väeüksus, kuhu kuulus enamasti 4500 sõdurit. Peamise
löögijõu moodustasid 3000 raskeltrelvastatud jalameest, kes jagunesid allüksusteks: 30
maniipuliks ja 60 tsentuuriaks.
Hiljem liideti 3 maniipulit üheks kohordiks ja leegioni meeste arvu suurendati kuni 7
tuhandeni. Ka leegionide arv kasvas pidevalt.
Vanuse ja relvade järgi jagunesid jalamehed veel kolme rühma. Leegionärid olid
relvastatud lühikese kaheteralise mõõga ja raske viskeodaga. Kaitseks oli neil soomusrüü,
kiiver ja suur kilp. Lisaks oli leegionis veel 1200 kergeltrelvastatud jalameest ja 300
ratsanikku
annaabi.ee 
