Betti Alver
ainekäsitluseni. Üleminek ei toimunud järsult. Juba "Tolmus ja tules" võib
aimata uut, eelkõige soneti "Sügis" looduskujutlustes. Teiselt poolt
jätkuvad endised motiivid ja väljendusviis.
Betti Alveri luule on klassikaliselt vormirange, sõnastuselt loomulik,
tehniliselt virtuoosne. See on viljakalt mõjutanud eesti lüürika arengut.
Eesti luule ajaloo üks kõrghetki on 1930. aastate teine pool, kui oma
antoloogia kaudu manifesteerusid noored luuletajad, arbujad, kelle looming
mõjustas eesti luule ilmet väga oluliselt ja kaua. Nad ei olnud algatajad,
vaid "Noor- Eesti" loodud kirjandusliku kaanoni edasiarendajad ja
tippuviijad. Kaanonit kooshoidvateks osisteks olid üldhumanistlik ja
rõhutatult eetiline hoiak, uussümbolistlik esteetika ja tingimatu
professionaalsus. Luulelugeja tavateadvuses tähendab see mõttelist joont
"Tuulemaast" "Tolmu ja tule" ning "Kohtupäevani", st Betti Alveri ja Heiti
annaabi.ee 
