teispoolsuse täiuslik maailm, kus tüdruk tunneb end oma perest ja sõpradest äralõigatuna. Klaasmunast saab oluline sümbol. Hämaras valguses näidatakse vastasmaja, kus elab maniakk sümboolse tähendusega on liigutus, kus kurjategija tõmbab igal õhtul oma elutoa akna ette kardinaid. Tal õnnestub oma deemonlikke mõtteid ja tegusid maailma eest varjata. Filmile on iseloomulik erinevate tegevuspaikade näitamine samal ajahetkel. Samal ajal kui tüdruk astub samm-haaval lähemale maniaki seatud püünisele, näidatakse, kuidas tema ema seab lauale õhtusöögitaldrikuid ja pere istub söögilauas. Susie koht on tühi. Visuaalsed efektid ja värvid toetavad süzee arengut kogu filmi kestel. Kui tüdruk sammub vastu saatuslikule hetkele, on tema rõivad värvilised, kogu ümbritsev põld aga hall, justkui surnud. Filmi arenedes näeme tegevuspaiku kahes paralleelmaailmas. Kui tüdruk püüab jõuda veel elusana kokku lepitud kohtamisele, vajub ta justkui sohu, sest tal pole
.. Mõistet "maavälised olendid" ta ei kasuta. "Me ei tea ju, kes nad on!" Kellegi poolt röövitud inimesed "Hoian tänaseni kadunud inimeste juhtumitel silma peal, nüüd juba hobi korras." Raudsiku sõnul võib vähemalt üks möödunudaastane kadumise lugu olla seotud just maaväliste olendite sekkumisega. "Neiu kadus talvel. Kaitseliit ja politsei otsisid, kammisid metsa läbi. Inimese jäljed kadusid keset teed - ta lihtsalt haihtus... Muud versioonid on minu teada välistatud. Maniaki kätte sattudes oleks surnukeha juba leitud või jäljed kuskilt..." Üheksakümnendatel hakkas Raudsik lindistama juhtumeid inimestega, keda ufod olid röövinud ja hiljem tagasi toonud. Kodus on tal soliidne videoteek intervjuudega kümmekonna inimese kohtumisest maaväliste olenditega. Saarlanna Virve juhtumit peab Raudsik oma kogu pärliks. Naine viidi ära oma kodust neljaks tunniks ööl vastu 15. maid 1990. Juhtumi kohta on Raudsikul 10 tundi videomaterjali. "Kolm meest tulid Virve majja
annaabi.ee 
