Tõde ja Õigus II Terve tekst
,,armastus, mõistate, neid taipate alles siis. kui neid enam ei olegi. Ainult siis! Muidu inimene ei
taipa. Aga kui tal enam ei ole, siis küll, siis just. Aga seda ütlen ma teile, lapsed, et uskuge keda
usute, jah, uskuge ükskõik keda..."
Voitinski peatus ja matsutas suud, nagu oleks seal äkki lääge maik.
,,Aga parem ei ütle ma teile midagi, sest mis ma ikka teile ütlen."
,,Rääkige, härra Voitinski, jutustage!" mangusid poisid.
,,Ei, ei, lapsi ei tohi enneaegu targaks teha," vastas Voitinski, ,,tarkusega pole veel keegi
õnnelikuks saanud. Mina olin tark, mina olin parim matemaatik, kuldauraha gümnaasiumis, teine
ülikoolis, pakuti professuuri, taheti komandeerida välismaale. Kiitusekirjad, aurahad, lindid --
krahvidelt, vürstidelt, suurvürstidelt. Sõitsin ühega Berliini, Pariisi, Viini. Noh, ja nüüd! Kus ma
nüüd olen? Kuhu ma jõudsin? Maale, kus pole keelt ega kultuuri! Nagu juudi sünagoogis!..."
annaabi.ee 
