Orkestrite liikumisest XIX sajandil
võimaldati küll orkestrile seltsi saalides kokkusaamisi ja proove, kuid tehti leping, et igaüks
hoolitseb oma instrumendi korrashoiu eest ise. Organisatsioonidest ja seltsidest kardeti jääda
ka liiga sõltuvaks ning see muutis uued koorid alguses umbusklikuks. Seltsid püüdsidki
mängukooride tegevust võimalikult oma kontrolli alla võtta. Enamasti nõuti pillimeeste
seltsiliikmeteks astumist ja aastamaksu maksmist; väljaspool seltsi üritusi võis käia mangimas
ainult eestseisuse teadmisel.
Orkestrijuhtide suhtumine seltsidesse oli küllaltki erinev ühed osalesid aktiivselt kõikides
ettevõtmistes, organiseerisid pidusid, kuulusid komisjonidesse , pidasid kõnesid, teised ainult
mängu, harvem ka laulu, kolmandad püüdsid nii vähe kui võimalik seltsidega tegemist teha.
Paljudes muusikaseltsides oli orkestrijuht automaatselt eestseisvuses, tal oli ,,eestseisuse
liikme õigused ja nimi", teisalt valiti ta sinna igal aastal uuesti