1. mangaani tähtsamad oksiidid, valem, värvus, lahustuvus vees, leelistes, hapetes jt omadused. Tuntakse järgnevaid stabiilseid mangaanoksiide: MnO (hallikas-roheline), Mn2O3 (pruunikas-must), MnO2 (pruunikas-must), Mn3O4 (pruunikas-must), Mn2O7 (rohekas või pruunikas vedelik). Leiduvad looduses mineraalidena v.a viimane neist. MnO2 ehk mangaandioksiid on praktikas tähtsaim mangaani oksiid ja levinuim Mn ühend looduses. MnO2 on tugev oksüdeerija, mis juba nõrgal kuumutamisel vesiniku atmosfääris redutseerub: MnO2 + H2 MnO + H2O. MnO2 oksüdeerib ka ammoniaaki:
Mangaan(VI)happe soolad (manganaadid) on aluselises keskkonnas püsivad, vees ja happelises keskkonnas nad lagunevad 3K2MnO4 + 2H2O MnO2 + 2KMnO4 + 4KOH. Manganaatide reageerimisel happega või manganaatie hüdrolüüsil tekkiv mangaan(VI)hape kohe dismuteerub 3H2MnO4 2HMnO4 + MnO2 + 4KOH, millele osutab rohelise värvuse (MnO2-4) muutumine violetseks (MnO-4). Mangaan(VII) hape ehk permangaanhape HMnO4 on väga tugev oksüdeeruv hape. Võrreldes mangaanoksiide ja neile vastavaid hüdroksiide või happeid võime konstateerida happeliste ja aluselist omaduste sõltuvust mangaani o.-a.-st: MnO Mn2O3 MnO2 (MnO3) Mn2O7 Mn(OH)2 Mn(OH) 3 Mn(OH) 4 H2MnO4 HMnO4 aluseliste omaduste tugevnemine happeliste omaduste tugevnemine 5.4 Manganaadid (2)
annaabi.ee 
