V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
»
II. HAKKA PEALEGI HULGUSEKS!
Kloostrisse tagasi tulles leidis ülemdiakon kambri ukse eest oma venna Jehan du Moulini,
kes teda ootas ja oma ootamisigavust katsus sellega eemale peletada, et joonistas seinale
oma vanema venna profiili hiiglasuure ninaga.
Claude vaatas vaevalt vennale otsa. Tal olid teised
386
mõtted peas. Võrukaela lustlik nägu, mille naeratused nii sageli preestri palgelt pilvi
eemale olid peletanud, oli nüüd võimetu hajutama udu, mis selles rikutud, lehkavas,
manduvas hinges iga päev tihenes.
«Vend,» ütles Jehan pelglikult, «tulin teid vaatama.»
ülemdiakon ei tõstnud silmigi tema poole.
«Mis siis?»
«Vend,» vastas Jehan silmakirjaks, «teie olete minu vastu nii hea, teie annate mulle alati
nii head nõu, et ma ikka jälle teie juurde tagasi tulen.»
«Ja edasi?»
«Ah, mu vend, teil oli täitsa õigus mulle öelda: Jehan, Jehan! Cessat doctorum doctrina,
discipulorum disciplina
annaabi.ee 
