Alutaguse kriivad - levik, morfoloogia ja tekke teooriad
on alaneva Peipsi järve luitestunud rannavallid. Peipsi järve taandumisel aset leidnud
suhteliselt kestvamate rannajoone seisakute ajal moodustusid rannikul ühe kuni kolme meetri
kõrgused abrasiooninõlvad, millele kuhjusid mõne kuni kahekümne meetri kõrgused
rannavallid ja rannikuluited.
Praeguseks pole kriivade morfoloogiasse selgust lisandunud. Ümber on lükatud vaid
otsamoreeni hüpotees. Valdavalt seostatakse kriivasid mandriluidetega. Käsitledes 1968.
aastal Eesti luiteliivade koostist ja kihilisust, on Anto Raukas toonud välja mõlemad teooriad,
kaldudes eelistama rannikuluidete teooriat. Aasta hiljem on sama autor koos Endel Rähniga
väitnud, et tegemist on mandriluidetega, mis kujunesid Hilis-Dryase ja Pre-Boreaali (umbes
9000 – 11 000 aastat tagasi) algul Väike-Peipsi ajal valitsevate lääne- ja loodetuulte mõjul
kohapealsest materjalist. Mandriluidete kasuks räägib ka asjaolu, et kriivade orientatsioon ei
annaabi.ee 
