Mehhiko lahe merefüüsika
Kui sademed
kogunevad selfis, siis suurima akumulatsiooni piirkonnas kihid hakkasid painduma. Tekkis
võimalus uute sademete kihi kogumisele. Niimodi võiks moodustada geosünklinaal. Teadlased
tänapäevani vaidlevad geosünklinaali moodustamisest. Mehhiko lahe rannikuline muls suhtub
paraleiageosünklinaalnesse. (Kea klassifikatsiooni järgi).
Joonisel on näidatud Mehhiko lahe füüsiograafiline jaotus (Juning, 1958).
3. MEREPÕHJA RELJEEF JA PÕHJASADEMED
Suur osa mandrilavast oli hiljuti olnud maismaa. Ta kujutab endast mandri veealust jätku.
Mehhiko lahe selfile kuulub Jukatani selfile (Kampetse lahe), lääne Florida lahe self ja Tehase ja
Luisiana selfid.
Mehhiko lahe self nii geoloogiliste, kuid ka geomorfoloogiliste suhtes kuulub mandrisse.
Dzordan ja Stuard (1959) märkasid neli erinevaid füüsika-geograafia reljeefi tüübi ülemises
nõlvas ja väliskülges selfis kesk Florida lääne poolel. Neile kuuluvad väheldased rennid ja
annaabi.ee 
