Kuramaa piiskop. Läti ala jagunes 4ks: 1) Ordu riik 2) Riia peapiiskopkond 3) Riia linn 4) Kuramaa piiskopkond Suhted eestlastega Algselt sõlmiti põliselanikega suuliselt lepingud, mis jätsid neile kombe- ja tavaõigused. Üldjuhulsäilitati maa jagunemisel ka endiste maakondade piirid. Kõige vähem jäi õigusi saarlastele, kes 1236-1241 suutsid sakslased ajutiselt välja tõrjuda. Valitsemine jäi ka pärast seda nende kätte ja makse maksid nad mandrieestlastest vähem. Vallutajad elasid linnustes ja kloostrites ning hoidsid kohalikest eemale. Maa kindlustamiseks rajati linnused, kus elasid rüütlitest läänimehed. Lääni võis saada igaüks, kes selle välja suutis osta. Põhiliselt Põhja-Saksa väike aadlikud, aga ka Eesti ülikud. Saksa talupoegade koloni8satsioono ei toimunud, seega jäi Eesti rahvas eestlastena püsima. Ristiusu vastu võttnud eestlased olid õiguslikult vabad ja säilitasid enda maaomandi. Kaubanduse ja
Saaremaa vallutamist, sest see on teada ühest riialaste kirjast Lübeckile. Seetõttu pole ka selge, millist rolli, kui üldse, antud kiri Saaremaa vallutamise ajal mängida võis. 1227. aasta 20. jaanuariks määrasid ristisõdijad kokkusaamine Pärnu jõe suudmesse, kust alustati edasiliikumist Muhumaa poole. Kokku oli kogutud suurim vägi terves ristisõjas, mis koosnes riialastest, orduvendadest, ristisõdijaist, liivlastest, latgalitest ning mandrieestlastest kõikidest maakondadest, väidetavalt koguni 20 000 meest, mis on ilmselt siiski liialdus. Väe eesotsas oli paavsti viitselegaat magister Johannes koos Modena Wilhelmi teenri Gandulfinusega, kes kandis paavstilippu. Seega püüti sõjaretke näidata ennekõike paavsti ettevõtmisena, kuigi tegelikult juhtis väge siiski ilmselt ordumeister Folkvin. Mööda peegelsiledat merejääd jõuti üheksa päeva pärast Muhu linnuse alla ning asuti seda piirama
annaabi.ee 
