Tõnu Õnnepalu "Mandala"
tekitab romaani suhtes ootusi ning põnevust eelseisva ees. Teose keskosa lõpus ka üks
liivamandala tehakse. Liivamandala on keeruline kunstiteos, mille igal detailil on
sümboolne tähendus. Mandala tehakse värvilisest liivast ja pärast valmimist pühitakse
see kokku, rõhutades sellega kõigi asjade püsitust, üht olulisimat arusaama budismis:
kõigel, millel on algus, on ka lõpp. Romaani süvenedes saab aina selgemaks, miks on
autor valinud just sellise pealkirja. Teoses loodud mandalasse on pandud kõik see
samagi, millest autor on juba kirjutanud erinevad karakterid, hooned, looduspildid.
Mittemiski pole jääv ja kõik lõpeb, kuid nagu võime lugeda romaani lõpus, ei kao
miski tühjusesse vaid, nagu vesigi, lihtsa muutub.
Tõnu Õnnepalu teostest leiab sageli teemasid üksindusest ning
ühtekuuluvusest. Nii ka "Mandala" puhul leiab kirjanik end sageli mõtisklemas üksi
ning teiste inimeste seas olemisest, leiab selle olevat kord meeldiva, teine kord jälle
rusuva
annaabi.ee 
