Tõnu Õnnepalu "Mandala"
rohkem kassi sarnaseks. Tihti kordab autor kasside deviisi on nagu on. Teose
lõpupoole tõmbub ta aina rohkem looduse poole, eemale inimtegevusest ja kõigest
ebavajalikust. Üksindus ei rusu enam. Lõpuks pole tal enam midagi vaja. Tal on kodu,
rahu ja ta kirjutab. Tal pole isegi raamatuid ning ta leiab õnne valemi milleski, mis
pole püsiv, kuid milles ta tunneb end rahu leidnuna.
Teosest võib leida palju küsimusi, mida iga lugeja võib suunata enda sisse.
"Mandalas" ei ole mingit üheselt võetavat õpetust. Ta loob pildi maailmast, millel on
ilus ja harmooniline minevik, millal inimene ja loodus üksteise kõrval said elada.
Nüüd on inimene looduse eest põgenenud ja seda kartma hakanud. Autor asetab enda
tegelase keset maaelu ning püüab talle kohta leida. Samamoodi paneb ta enda üle
juurdlema lugeja.
"Mandalat" oli mõnus lugeda just sellepärast, et kuigi see tõstatab tõsiseid
annaabi.ee 
