Arvo valton
paigale jääda. Ega keegi siin TPIs uskunud, et isa oli KaugItta tööle värvatud, aga paber
luges, inimesed -- ka need, kes kõrgetel kohtadel olid, -- ikkagi varjatult soosisid oma
inimesi. TPI rektor oli Smidt, õpetati, et läheksin enne mandaatkomisjoni selle paberiga
rektori juurde.
Hakkasin kohe innukalt eesti keelt õppima, aga matemaatika sisseastumiseksami tegin
vene keeles. Pärast polnud keelega mingeid raskusi. Tartusse poleks mandaatkomisjonist
mingil juhul läbi saanud. Sõnal filoloog oli mingi lummus, aga psühholoogiks tahtmist
küll ei mäleta. Arstiks minek polnud tõsiselt võetav. Mäeinseneri kutse valisin
sellepärast, et selles tundus kõige rohkem romantikat olevat, aga see oli noore inimese
illusioon.
Kas oskad tagantjärele oma elus määratleda mingit sõlmpunkti, millal hakkasid
sihiteadlikult ilukirjandust, eelkõige muidugi lühiproosat kirjutama?
Nõukogude tingimustes ma ei lootnud üldse kirjanikuks saada
annaabi.ee 
