Saalikäsipalli poolt esitatavad füsioloogilised nõudmised mängijatele
laktaatne energiatootmise mehhanism ei ole käsipallimängus esmatähtis. See aktiveerub
põhiliselt mängu alguses ning asendub järk-järgult aeroobsete mehhanismidega
(Kotzamanidis jt.,1999). Kõrget aeroobset võimekust peetakse üheks fundamentaalseks osaks
käsipallis. Pidev SLS'i mõõtmine annab võimaluse analüüsida, millised on füsioloogilised
nõudmised vahelduva intensiivsusega spordialadel. Manchado ja Plateni (2011) teostatud
uuringus leiti, et parem aeroobne võimekus tagas väljakumangijatel kõrgema liikumiskiiruse
ja nad suutsid mängus rohkem kordi spurtida. Kõrgema aeroobse võimekusega mängijate
füsioloogilised näitajad ei erinenud madalama aeroobse võimekusega mängijate näitajatest.
Mängijatel, kes sooritasid rohkem spurte, oli ka korgem VO2max. Vastavalt
mängupositsioonidele ei esinenud märkimisväärseid erinevusi maksimaalses SLS'is ja VO2max.