Jaan Kaplinski lapsepõlv
kui tarbimisuim) või religioonis, millega kollektiivselt unustust kompenseeritakse. Kogu eelmist sajandit on Kaplinski
nimetanud unustuse sajandiks. Ja Lääne tsivilisatsiooni progressimüüt on põgenemine iseenda paradoksaalsuse
eest. Kaplinski suhe elutõega rajaneb valgustatud skepsisel, mida ta tunnistab enesele kõige lähedasemaks ("Usk on
uskmatus", lk 69). See tähendab loobumist kindlast usust (jumalasse, mammonasse, rahasse, turumehhanismi,
ideoloogiatesse, filosoofilistesse doktriinidesse) ja "hoidmist tõe poole tõe enda pärast" ("Usk on uskmatus", lk 63).
Aga isegi selles poolehoius ei tohiks Kaplinski meelest vältida tunnistamast, et ei teata vastuseid. Kaplinskile endale
näiteks jääb mõistatuseks, miks kahekümnendal sajandil, aatomi ja bioloogiasajandil on "inimene osutunud nii
annaabi.ee 
