Uks avanes ja üllatunud näoga mamma Malle tervitas viisakalt postimeest. Viimane oli alles shokis ning ei suutnud sama viisakalt vastata, vaid ulatas mammale automaatselt suure ümbriku, mille eest ka allkirja nõudis. Kui mamma oli alla kirjutanud, tegi postiljon lõpuks suu lahti ja see, mis sealt tuli, ei olnud minu karvastele kõrvakestele just meeldiv. ,,Kas te ka teate, kui kasvatamatu kass teil on, proua Malle?" ,,Ei, ei tea. Millega ta siis jällegi hakkama on saanud?"küsis mammake üpriski huvitatud häälel. ,,Hull loom hüppas mulle otse kui taevast pähe ja küünistas nii, mis hirmus," liialdas kirjatooja. Selle peale jäi mamma korraks tõsiseks, siis aga turtsatas ja natukese aja pärast lasi juba naerul kajada. Saades aru, et see postimehele kohe mitte meelt mööda pole, otsustas ta siiski end tagasi tõsiseks sundida. ,,Vabandage, mul on tõesti kahju, et nii läks. Äkki soovite lohutuseks tassikest teed?" Seda küsimust poleks mamma pidanud esitama
annaabi.ee 
