Oleks kui enesestmõistetav, et noorsoopõld peaks vilja kandma iseenesest külvamata ja väetamata! Ja mis kõige kummalisem - mõnikord kannabki! On paljusid häid õpetajaid, kes mingite «külvamisdirektiivideta» vaikselt töö- ja loovuseseemet laotavad vaatamata sellele, et igasuguste paberite (mis justkui laste harimise-kasvatamise eesmärgil leiutatud) täitmine tahab teinekord silmanägemise ära võtta. Eesti klassikaga on lood üsna hullud: ei prohvet Maltsvetist, Mahtra-meestest ega väikesest Illimarist ole tehtud ühtki koomiksit ega multikat... Raamatud ise on aga parajad tellised nii, et kes see neid jõuab läbi lugeda! Mõni vanem võib öelda, et mis me ikka pingutame: lapsed ei hooli kirjandusest, lapsed ei taha lugeda. Oleme nii kenad ja tuleme neile vastu, eks ju! Kümne aasta pärast tulevad vilistlased pedagooge kättpidi tänama: küll on tore, et mul pole aimugi, mida need uued ja vanad literaadid kokku on kirjutanud!
Maltsvet" (19051908). Kõik need teosed põhinevad inimestelt kogutud kirjalikel ülestähendustel, mälestustel ja kirjadel. Võib öelda, et rahvas soovis, et keegi tema ajaloo talletaks ning Vilde seda ka tegi. Parim näide sellest on triloogia viimane osa "Prohvet Maltsvet" kurioosne, mõnevõrra moodnegi segu faktist ja fiktsioonist, ajaloost ja usust, unistustest ja tegelikkusest. Tänapäeval on KrimmiEesti külades, kuhu meie esivanemad 1860ndate alguses rändasid, "Prohvet Maltsvetist" saanud kultusraamat, millest otsitakse minevikujälgi. Krimmi eestlased on hakanud ärkama ning kuigi vanemais peituva igatsuse teevad tõeks Eestisse õppima tulevad lapsed, peegeldub selles tõigas nagu kirjanduseski tõde unelmate ja tegelikkuse ühissulamist. Vilde parimaks teoseks peetakse 1916. a. ilmunud "Mäeküla piimameest." Vilde noorusmälestustel rajanevas, meeldejäävate karakteritega mitmekihilises romaanis õnnestub Vildel vältida välist, sealhulgas talle nii
(1905-1908). Kõik need teosed põhinevad inimestelt kogutud kirjalikel ülestähendustel, mälestustel ja kirjadel. Võib öelda, et rahvas soovis, et keegi tema ajaloo talletaks ning Vilde seda ka tegi. Parim näide sellest on triloogia viimane osa "Prohvet Maltsvet" - kurioosne, mõnevõrra moodnegi segu faktist ja fiktsioonist, ajaloost ja usust, unistustest ja tegelikkusest. Tänapäeval on Krimmi-Eesti külades, kuhu meie esivanemad 1860-ndate alguses rändasid, "Prohvet Maltsvetist" saanud kultusraamat, millest otsitakse minevikujälgi. Krimmi eestlased on hakanud ärkama ning kuigi vanemais peituva igatsuse teevad tõeks Eestisse õppima tulevad lapsed, peegeldub selles tõigas nagu kirjanduseski tõde unelmate ja tegelikkuse ühissulamist. Vilde parimaks teoseks peetakse 1916. a. ilmunud "Mäeküla piimameest." Vilde noorusmälestustel rajanevas, meeldejäävate karakteritega mitmekihilises romaanis
annaabi.ee 
