Betti Alveri luuletused
raske riide kahinas.
Talv mind kattis tormirüüga,
tõukas hangeharjule
ning ma tahaks jälle joosta
tuppa kolde varjule.
Kuid ma väsind lapse kombel
kodu poole piiludes
nõrken oma elu suurtes
tuisukarva siiludes.
Unenägu
Ma leidsin halja künka ja sinna seisma jäin.
Täis valgeid laevu voogas mu jalus Muhu väin.
Just maltsakalda äärel
käis looklev metsatee
ja palmid Sõrve säärel
vahtisid üle vee.
Ning uhkel inimlapsel nii kergelt hingas rind,
toas laulis kätki äärel suur sinisirje-lind.
Pilvkõrged tõsised kantsid
valvasid lahesuus,
kus ruuged pomerantsid
küpsesid nõtkes puus.
Laul
Kui, kõrvus häbinaer ja hele vile,
sa nagu surnu oma külmas toas
kesköösel kukud sängis kummargile
annaabi.ee 
