Eestlaste vabaduse järgjärguline kokkuvarisemine keskajal
Ordule ei olnud, vähemalt neil
juhtumustel, ristiusu vastuvõtmine ja pöördumine mitte peanõudmiseks, vaid erilised maksud,
õigused ja kasud. Juba 1233. aastast on üks kiri olemas (U. B. 129), kus kuningas Heinrich
lüübeklastele ja saksa kaupmeestele Liivi- ning Ojamaal ülesandeks teeb Tartu piiskopile Her-
mannile abi anda, mitte ainult paganate vastu (contra paganos), vaid ka tema igasuguste
vaenlaste vastu (contra quoslibet malefactores suos), sest et tema kaitseb kauge Eesti maakonnas
Jumala ning püha Rooma riigi au paganate teotavate pealekippumiste vastu (contra insultus
paganorum). Et ,,tema igasuguste" vaenlaste all tuleb esimesel joonel arvata vist oma maa
ordut, siis on vahest ka paganate all siin omamaalased arvatud või vähemalt üheskoos võõraste
maade paganatega mõeldud. Missugused need võõrad maad on, mis siin ülepea arvesse võivad
tulla, näeme alamal
annaabi.ee 
