Antiik-Rooma talupoeg
Talupoegade massilisel väljarändel olid Rooma vabariigile rasked tagajärjed. Nii sai
Gaius Gracchuse eesmärgiks taasluua talupoegade kiht, jagades neile riigimaast
väikeseid maalappe. Kui Gracchus tapeti, muudeti reform kehtetuks.
Lisaks väiketalupoegadele oli ka inimesi, kes harisid teistele kuuluvat maad ning
tasusid maaomanikule selle eest raha, põllusaaduste või oma tööga. Neid võib
nimetada koloonideks. Keisririigi ajal omandasid nad suurematähtsuse. Nende
kõigelevinum maksuvorm oli iga-aastane kindlaksmääratud rahasumma, mis
fikseeriti üheks viisaastakuks. Kolonaadi levikut keisririigi algusajal ei ole võimalik
kindlaks teha, kuid üldine suundumus on siiski, et nende arv kasvas. Kuigi
rendileping kehtis reeglina viis aastat, jäid koloonid tavaliselt maavaldusesse
pikemaks ajaks. Orjatöö asendus järk-järgult koloonide tööga.
Ka palgatöölistel oli Rooma põllumajanduses tähtis roll. Neid mainib ka Varro, kelle
annaabi.ee 
