E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
puhkenud üestõsu algust, kõeleb Tasuja: «Taevas punetab mäsuleegist.
Priiusekoit tõseb veripunaselt... Raudne vajadus nõab võ oraste viimset veretilka, et
nende varjugi enam meie maal ei oleks. Siis alles tuleb vabadus tagasi, rahu kosutab
kurnatud rahvast, hirm kaob vaigistatud süamest, ja sina, jumalik haridus, laotad
oma valgust rõ omurikaste paikade üe...»
Põusalt, nappide joontega on «Tasujas» nädatud üestõsnud talurahvast, tema
vabaduspü udu ja käte-maksutahet. Inimesed, keda oli loomadeks alandatud, ei
saanud julmade orjastajate vastu inimlikku halastust tunda. Ilmekalt näme
talupoegade võtlusvaimu Lodijäve lossi piiramise ja vallutamise kujutuses. Tallinna
alla kogunenud üestõsnute kohta üleb kir-janik, et nendel kõgil oli «üs tahtmine:
vabaduse
445
eest võdeldes võta võ surra». Ja kuigi halvasti relvastatud talupojad ei suutnud vastu
pidada orduväede üekaalukate jõdude survele, siis ometi nende salgad «langesid
annaabi.ee 
