11.klass kirjandus
"Libahundist" ja Mogri Märdil püsiv koht.
Eduard Vilde (1865-1933) leidis uue ainevaldkonna eesti noore ja traditsioonidevaese
linnakodaniku elulaadi, millesse suhtus kriitiliselt. Ta rajas eesti näitekirjanduses linnainestikulise
psühholoogilise draama, mis oli kujutluslaadilt lähedane XIX saj lõpukümnendite Euroopa
näitekirjandusele.
Esikdraama "Tabamata ime" (1912) probleemistik on seotud eesti tõusikkodanluse kuulsusejanu ja
enese maksmapanekutahtega. Leo Saalep ühe peategelasena on traagiline karakter, odava kuulsusejanu
ja osalt ka enesepettuse ohver. Talle sekundeerib Lilli Ellert satiirilises valguses, kes on väiklane ja
auahne ning ei suuda elada kuulsuseta ega tähelepanuta. Neile vastandub Eeva Marland, kes ei usu
Leosse kui kunstnikusse, kuid kes armastab meest kui inimest. Vilde tuntuim lavateos on komöödia
"Pisuhänd" (1913). Näidend on ainestikult lähedane "Tabamata imele", ka siin on vaatluse all
jõukuse- ja kuulsuseiha
annaabi.ee 
