Kriminaaljutt
Sinna ta jäigi.. kuni järgmise
päeva pärastlõunani.
Hommikuti, tavaliselt kella kaheksa paiku, jagavad medõed patsientidele hommikusööki.
Novembrikuu hommikupoolikul, kui õed jõuavad südameraviosakonda, pillavad nad
ehmatusest nõud käest, märgates, et kaks vanakest vahivad silmad suured lakke ega liiguta
sõrmegi. Otsemaid tormavad nad dr. Pae juurde, kes käe pulsi mõõtmiseks välja sirutab. ,,Siin
ei anna enam midagi teha toimetage need Maksimile, küll tema neid juba uurida vastavalt
oskab," lausub Pae ning läheb tagasi oma kabinetti. Ta peas hakkavad mõtted lõnga kujul
hargnema. ,,Kuidas on võimalik, et nii lühikese ajaga meie, minu ja dr. Vismari haiglas, nii
palju patsiente sureb? Kas maamunal on tõesti juba liiga palju inimesi, et neid vägisi
kutsutakse sinna üles?" Nende mõtetega istus ta oma töölaua taga veel pool tundi, kui ühtäkki
telefonihelin ta reaalsusesse tagasi toob.
,,Hallo, kas dr. Pae
annaabi.ee 
