Inimõigused ja nende piiramine õigusega
Fiktiivse (nominaalse-) allumislepinguga loodud valitsus pidi nimelt
otsustama, milline käitumine on riigis õiguspärane või vastane ja mil määral on vajalik
kodanike loomuliku vabaduse piiramine. Riigikodanikud pidid alluma üksnes positiivsele
õigusele. Vastuhakuõigus riigile on keelatud. Pidi kodanik kannatama välja ka riigipoolse
äärmise ebaõigluse, sest ka julmim vürst olevat ikkagi oma kodumaa isa. Seadusandja jaoks
pidi loomuõigus edasi kehtima tema tegevus suunava maksiimina [Luts 1997, lk 106].
Christian Wolff (1679-1754) lähtus inimese ühiskondlikkusest. Ta leidis, et kogu inimese
kehalis-hingeline loomus on allutatud ühele eesmärgile täiustumisele, mis kohustab teda viia
tema enese ja tema olukorra täiustumisele [Luts 1997, lk 107]. Loomuõigus hõlmab nii õiguse
kui moraali. Sellise loomuõiguse kõrgem põhimõte seisnevat käsus teha kõike seda, mis on
vajalik täiustumiseks ning hoiduda sellest, mis võiks täiustumist takistada
annaabi.ee 
