( niitjas vetikas Pilayella littoralis). · Niitjal vetikal on oluline roll lehtsarve dieedis ning põisadru puhmad pakuvad lehtsarvele suurepärast kaitset. · Mõõdukalt eutrofeerunud merealadel kasutati niitjat vetikat Pilayella littoralis toiduobjektina ning põisadrut varjepaigana. · Vetika fotosünteetilise aktiivsuse suurenemisel tema toiteväärtus (atraktiivsus) vähenes. · Mesoherbivoorid tarbivad olulise osa efemeersetest makrovetikatest ning sellega aitavad kaudselt kaasa rannikumere koosluste stabiilsuse säilitamisele. · Filtreerijad suunavad suure osa pelaagilisest primaarproduktsioonist põhjasetetesse ning seega suurendavad bentilise süsteemi osatähtsust pelaagilise süsteemi ees. · Tugevalt eutrofeerunud merealadel on mändvetikad kaetud niitja pealiskasvuga, mis soodustavad herbivooride vohamist. · Kui suve lõpuks niitjate vetikate hulk väheneb siis herbivoorid hakkavad tarbima mändvetikaid
järvedes võib olla elustik suhteliselt rikkalik. Tsüanobakter Spirulina looduslik levila Kesk- ja Ida-Aafrikas ning Mehhikos, S. platensis ja S. maxima on olulised oma körge proteiinisisalduse poolest. Ei vaja magedat vett, seob CO2. Hüpo- ja mesohallinsetes järvedes on köige arvukamad ränivetikad. Kõige soolataluvam liik on ülemaailmse levikuga Dunaliella parva. Talub 20-350 g/l. Paljudes hüperhaliinsetes järvedes ainus fotosünteesiv organism. Makrovetikatest on tavalised mändvetiktaimed (kuni mööduka soolsuseni <50 g/l - Chara, Tolypella). 7 Loomarühmad, mis soolajärvedes pea puuduvad, kuid magevees tavalised: Käsnad, Sammalloomad, Kärssussid, Kaanid, Karbid. Spetsiaalseid soolajärvede kalaliike on vähe, ajutistes soolajärvedes kalu enamasti pole (pole kohastunud kuiva aega üle elama). Põhimehhanismid soolases vees veekao ja soolade sissetungi vastu võitlemiseks:
annaabi.ee 
