Kirjand "Eestlaste peremehetunne praegusel ajahetkel"
näiteks.
Tõenäoliselt on ka eestlase ühiskonnanägemus pärit metsarahva aegadest.
Tõelise eestlase isikliku tegutsemise aluseks on ikka kodu ja pere, mitte
riik ja võim. Iseseisvalt mõtlev ja loominguline lähenemine riigile
iseloomustab eestlase arvates teda ennast, juhi- ja isikukultus "neid teisi
sealt ida poolt", viimati siis ukrainlasi, kui Delfi kommentaare lugeda.
Veel elavam arutelu tekib internetis siis, kui järjekordne riigikogulane
majoneesitsekkidega vahele jääb. Kuna Riigikogu kuluhüvitised tulevad
meie kõigi taskust, on selline arutelu ja avalikustamine omal moel
õigustatudki ja taaskord peremehetunde avalduseks: kas seda raha kuskile
mõistlikumasse paika poleks paigutada? Näiteks sinna, kuhu
"Jõulutunneliga" raha korjatakse? Või selle küla eelarvesse, kuhu laulvad
näitlejad igal aastal raha korjavad? Kui aga eestlasel erakondade ning
erakonnaliikmete ahnusest lõplikult kõrini saab, läheb ja valib ta