maailmarevolutsiooni ellu viia ja oma alasid seeläbi suurendada. Seevastu Hitler ajas agressivsete välispoliitikat eelkõige selleks, et seista vastu Versailles` rahulepingu tingimustele. Tähtis oli taastada Saksamaa võimsus ja ülemvõim maailmas. Hitler teadis et selleks on tarvis uut ja võidukat sõda. Nii Hitler kui Stalin tegelesid oma riigi relvastamisega ja ettevalmistusega uueks sõjaks. Majandus Diktatuuririigile omaselt oli nii Saksamaa kui ka Venemaa majnduselu allutatud rangelt riigi kontrollile. Kehtestatud oli plaanimajandus. Saksamaa koostas oma plaane 4-aasta kaupa, sealjuures oli riigi majandus orieneeritud eelkõige sõjatööstusele ja teedeehitusele. Venemaal rakendati algselt aga sõjakommunismiks nim. majanduspoli.- mille käigus riik konfiskeeris talupoegadelt kogu toodangu. See tõi kaasa tugeva rahulolematuse, mistõttu kommunistid olid sunnitud oma majanduspoliitikat muutma ning 1921.a võeti vastu NEP- mis
„mustal neljapäeval“ börsil paanika, müüdi väärtpabereid, mille hind langes iga sekundiga. Miljonid inimesed kaotasid enamuse oma varandusest ja jäid tööta ning võlgadesse, mistõttu varises kokku ka pangandus. Inimestel polnud raha, et osta, aga see vähendas jällegi tootmist, mis tähendas omakorda uusi töötuid. 1933. aastaks oli Ameerika Ühendriikides ligi 13 miljonit töötut. Wall Street’t börsikrahhi koheseks tagajärjeks oli usalduse kadumine riigi majnduselu suhtes. Tol ajal oli USA presidendiks poliitik Herbert Hoover ning tema ükskõiksus töötute vastu süvendas usalduse kadumist veelgi. Hoover ei võtnud ette midagi, et rasket olukorda veidigi leevendada. Selle asemel, et inimesed oleksid investeerinud, hakati nüüd senisest enam säästma – võeti raha pankadest välja ning hoiti seda kodudes. Presidendivalimistel aastal 1933 sai vabariiklane Herbert Hoover hävitava kaotuse osaliseks ning võitjaks tuli demokraatite
annaabi.ee 
