A.dumas Kolm musketäri terve raamat
oleksime tal lasknud mööduda, ilma et oleksime saanud teda tervitada ja tänada lahkuse
eest, mida ta meile osutas sellega, et määras meid ühte väeossa. DArtagnan,» jätkas
Athos, «te avaldasite äsja soovi, et teile avaneks võimalus tänada Monseigneur'i. Nüüd on
soodne juhus, kasutage seda.»
Athos lausus need sõnad vankumatu külmaverelisusega, mida ta osutas hädaohu
puhul, ning äärmise viisakusega, mis teatud hetkedel tegi temast majesteetli-kuma
kuninga, kui on seda sündinud kuningad.
D'Artagnan lähenes ja kogeles mõned tänusõnad, mis aga kardinali sünge pilgu all ta
huultel peagi surid.
«Ükskõik, mu härrad,» jätkas kardinal, kelle esialgset kavatsust Athose külmavereline
esinemine nähtavasti ei muutnud, «mulle ei meeldi, kui lihtsad sõdurid mängivad suuri
härrasid ainult sellepärast, et neil on õnn teenida eliitväeosas. Nende kohta kehtib sama
kord, mis kõikide teiste kohta.»