Mees kes teadis ussisõnu analüüs
kuidas see sulas ta suus ja siis ta teadis. Teadmine ei tulnud suure pauguka vaid pigem
nagu miski mis talle meenus- Põhja Konn on ju kogu see aeg lamanud nede jalge ees
koopa suus kuhu tal kunagi ei tulnud pähe uurima minna. Leemet kõndis koduuksest
välja otse kõrval oleva koopa suhu kus avar käik viis teda otse maa sügavusse kuni
vastu tuli valgust hõõguvast unes Põhja Konnast- võimsam, hirmuäratavama, suurem
ja majesteelikum kui Leemet oli kunagi ettekujutanud. Leemet kükkitas ta kõrvale ja
silitas ta väga sooja nahka mõeldes sellepeale, et on tema viimane kaaslane, sest
vaevalt ta järgmise valvuri leiaks. Siis tabas Leemetit abitu kurbuse hoog kuidas kõik
oleks võinud teisit minna, kui lihtne ja kerge oleks olnud tõrjuda vaenlaste rünnakud
ja okupatsioon kui ei oleks unustatud ussisõnu. Sajandeid oleks neid kardetud ja
austatud ning Põhja Konn oleks olnud rahva lipulaev is kui tomipilv alati kaitseks