27. P E A T Ü K K Roomasin nende ukse taha ja kuulasin; mõlemad norskasid. Läksin siis kikivarbail edasi ja jõudsin õnnelikult alla. Kuskil polnud ühtki häält kuulda. Piilusin läbi prao söögitoa ukses ja nägin, et surnuvalvajad kõik magasid toolidel. Vaheuks elutuppa, kus laip puhkas, oli lahti, kummaski toas põles küünal. Läksin edasi; teine elutoauks oli ka lahti; nägin, et seal polnud kedagi peale Peteri jäänuste. Hiilisin mööda. Kuid majauks oli kinni ja võtit polnud ees. Just siis kuulsin kedagi mu taga trepist alla tulevat. Jooksin elutuppa, vaatasin ruttu ringi -- ainus kõht, kuhu ma võisin rahakoti peita, oli puusärk. Puusärgikaas oli umbes jalg maad kõrvale lükatud, nii et surnu märja rätikuga ka.etud nägu ja surisärk olid näha. Lükkasin rahakoti kirstu, kaane alla, just sinna, kus surnu kokkupandud käed olid. Käed olid nii külmad, et mul judin üle selja käis. Siis jooksin läbi toa ja peitsin enda ukse taha
– „No siis te eksisite kohaga, meil on perepidu ja keegi pole kiirabi kutsunud.“ – „Kur...“ kiristab kiirabitöötaja veel avatud uksetelefoni juures hambaid. Sõiduki juures päritakse häirekeskuselt aru. „Õige aadress on Kase 74,“ väidab dispetšer. Meeskond sõidab edasi, peab tee peal maha lühikese sõnasõja häirekeskusega ja jõuab mõni minut hiljem lõpuks õigesse sündmuskohta. Aiavärav ja majauks on lahti. Meeskond siseneb ilma koputamata, uksekella andmata ja tere ütlemata elutuppa. „Mille pärast te kiirabi kutsusite?“ küsib kiirabitöötaja, lükates ise samal ajal hinnalise kohvilaua sõnagi seletuseks ütlemata kõrvale, et oma varustus patsiendi kõrvale maha panna. Õnneks on too suhtlusvõimeline, kuigi tal on õhupuudus. Pärast lühikest läbivaatust otsustatakse arstibrigaad appi kutsuda.
annaabi.ee 
