E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
ainult aeg võs asju parandada. Mönikhusen lootis seda kindlasti.
Agnes pões näalapävad voodis, ilma et üski arst oleks võnud tunnistada, mis haigus tal
oli. Kui ta siis jäle jalule tõsis, mäkas igaüs, et tema olekus süav muudatus oli südinud.
391
Ta ei olnud enam nii elav, nii vallatu, kui ta Kuimetsas olnud, ei ka nii elutu ja tuim, nagu
seda Tallinnas nätud, vaid rahulik, tõine, sagedasti mõtes. Majatalituse eest kandis ta veel
suurema agarusega hoolt, oli võ oraste vastu kõus lahke ja viisakas, aga ei armastanud ise
võ orsil käa. Kehalikult õtses ta päast tervenemist täes, küses neitsilikus ilus. Risbiter käs
teda iga päv vaatamas, sest oma arust oli ja jä tema ikka Agnese peigmeheks, olgu kül, et
tüarlapse tuju teda mõeks ajaks «nurka kuivama pannud». Agnes oli sestsaadik, kui isa mitte
enam väivaldselt laulatamisega peale ei känud, Risbiteri vastu samasugune nagu teistegi