Euroopa rahvad ja riigid
karlistide ja anarhistide vastu kasutati julmemat vägivalda kui Itaalias. Pettumus ja
rahulolematus haaras enamikku Itaalalasi, mistõttu said Itaaliale iseloomulikuks kõiksugu
radikalismid. Sotsialistlikus parteis eristus revolutsiooniline grupeering, mis eitas liberaalset
turumajanduslikku korda ning kutsus üles seda kukutama massiliste streikidega.
Esimese maailmasõja ajal vähenesid Hispaanias sotsiaalsed ja poliitilised vastasseisud, sest
riik oli neutraalne ja see oli majanduslilikult kasulik: sõdivatele riikidele sai müüa
põllumajandustoodanguid ja toorainet.
Erinevalt Lõunamaadest kasutati Põhjamaades liberaalse turumajandusega kaasnevaid
hüvesid. Linnad arenesid kiiresti kaubanduse ja tööstusega, külades kujunesid varakad
väikeomanikud. Nendes maades toimisid stabiilsed põhiseadusele rajatud liberaalsed reziimid,
mis arenesid demokraatia suunas.
Keisririigis oli Soomel eriline staatus: seal ei kehtinud sõjaväe kohustus, Soomel oli oma
rahasüsteem.