eestivõtab osa väga aktiivselt. sisseränne on nagunii aga et see oleks väiksem ja kontrolliall. selleks on vaja politsei ja piirivalve reforme. saadakse kokku vahemere naabriga ja antakse neile pappi kui vaja. alseeriaga on praegu muutunud väga tõsiseltvõetavaks kuid vanasti suhtles temaga aint prantsusmaa. teine suund on idasuund- valgevene, kaukaasia, vene, naabruspoliitika (teisi on ka) EL ja venemaa eriprogrammid (ühisruumid) on olemas, vene kujutab ette et on tähtis, majanduskokkulepped ja teiseltpoolt viisavabadus teistega, kultuuriline koostöö, ei aeta ühtset välispoliitikat!!! kolmassund põhjavööde- kirdevenemaa, osalt norra, OLULINE: üks suht uus nähtus peale EL laienemist, esiteks oleks selge kuhumaani laieneda, et riigid oleksid valmis liituma, eesmärk et oleks head naabrid kellega saaks tööd teha. EL ja muu maailm: Hiinaga, indiaga, erinevate aasia org ( lõunaaasia assosiatsioon)
sealsed alad vallutati peamiselt tema inistiatiivil. Arvamus temast polnud väga hea, aga see paranes 1906. a, mil selgus, et ta jättis suure osa enda varandusest Rhodesi stipendiumifondi, millega on helgematel peadel võimalik õppida Oxfordis. Itaalia Osa Eritreast oli Itaalia käes juba 1883. a, aga itaallased said endale alasid juurde 1890. a läbi lepingute Etioopiaga. Kui 1889. a sõlmiti Ucciali leping, milles olid nt igavese sõpruse punkt ning mitemed majanduskokkulepped, aga ka kuues punkt, mis oli sõnastatud erinevate riikide keeltes erinevalt. See ütles, et Etioopial on võimalus kasutada Itaaliat vahendajana suhtluses Euroopa riikidega – tegu oli sisuliselt protektoriaadiga. Etioopia keeles oli see valikuline, itaalia keeles mitte. Esimene esitas enda pretensioonid ning 1894. a puhkes sõda. Adua lahingus 1896. a said etiooplased itaallastest võitu ning viimased pidid 40 aastaks Etioopiast loobuma
annaabi.ee 
