02.1988 Tallinnas. Mõlemast kujunes välja massiüritus, mida võimud enam takistada ei suutnud. 1987. aasta septembris hakati välja töötama ka Isemajandava Eesti (IME) programmi. Ettepaneku tegid neli meest: Siim Kallas, Tiit Made, Edgar Savisaar ja Mikk Titma. Nende kaugeks eesmärgiks oli Eesti eraldamine üleliidulisest majanduskompleksist, üleminek turumajandusele ning oma eelarve ja rahasüsteem. Alustati käsumajanduse lammutamist ning erasektorile loodi soodsamad majandamistingimused. 1988. aasta aprillis loodi Eestimaa Rahvarinne (RR) perestroika toetuseks. See kujunes kiiresti kõige suuremaks rahvaliikumiseks. Sel ajal toodi esimest korda avalikkuse ette ka sinimustvalge rahvuslipp. 1988 juunis toimus võimuvahetus EKP juhtkonnas. EKP senine parteijuht Karl Vaino asendati Moskva poolt Vaino Väljasega. Selle sammuga üritas NSVL keskvalitsus vähendada tekkinud pingeid Eesti ühiskonnas. 1988
kasutatakse efektiivsemalt. Soodsatel tingimustel sai Eesti põllumajandus tehnikavahendeid ja tootmisbaasi rajamiseks ehitusmaterjale, samuti mineraalväetisi ning ostujõusööta jooksva tootmise vajadusteks. See võimaldas tõsta põllukultuuride saagikust ja loomade produktiivsust. Oluliselt pärssisid põllumajanduse arengut ja tootmisressursside efektiivsemat kasutamist N. Liidu agraarpoliitikaga kujundatud majandamistingimused. Kuni 1950. aastateni püsis taotlus arendada tööstust ja teisi majandusharusid põllumajanduse arvel. Põllumajandusest eemaldati tulu madalate varumishindade kaudu, mis ei katnud tootmiskulusid. Kahjumi kattis kolhoosiliikmete saamata jäänud töötasu. Ka hilisem hinnapoliitika oli kaootiline ja ebajärjekindel. N. Liidu majanduse arengu peamiseks piduriks oli käsumajanduseks väärastunud plaanimajandus. See viis tootmisresssursside väheefektiivsele kasutamisele ja
neid kasutatakse efektiivsemalt. Soodsatel tingimustel sai Eesti põllumajandus tehnikavahendeid ja tootmisbaasi rajamiseks ehitusmaterjale, samuti mineraalväetisi ning ostujõusööta jooksva tootmise vajadusteks. See võimaldas tõsta põllukultuuride saagikust ja loomade produktiivsust. Oluliselt pärssisid põllumajanduse arengut ja tootmisressursside efektiivsemat kasutamist N. Liidu agraarpoliitikaga kujundatud majandamistingimused. Kuni 1950. aastateni püsis taotlus arendada tööstust ja teisi majandusharusid põllumajanduse arvel. Põllumajandusest eemaldati tulu madalate varumishindade kaudu, mis ei katnud tootmiskulusid. Kahjumi kattis kolhoosiliikmete saamata jäänud töötasu. Ka hilisem hinnapoliitika oli kaootiline ja ebajärjekindel. N. Liidu majanduse arengu peamiseks piduriks oli käsumajanduseks väärastunud plaanimajandus. See viis tootmisresssursside väheefektiivsele kasutamisele ja
annaabi.ee 
