RALPH WALDO EMERSON
Õpetlane istub laua
taha kirjutama, ja kõik ta aastatepikkused mõtisklused ei paku talle ainsatki head mõtet ega
õnnelikku väljendust; on aga vaja kirjutada kiri sõbrale ja otsekohe koonduvad tema ümber
õrnade mõtete väesalgad, rüütatud valitud sõnadesse. Pange tähele, kuidas paneb võõra tulek
südamed põksuma igas majas, kus voorus ja eneseaustus peavarju on leidnud. Kiidetud võõrast
on oodata, tema tulekust antakse teada ning kõigi majakondsete südant haarab naudingu ja valu
piiril kõikuv rahutus. Tema saabumine toob peaaegu et hirmu neisse headesse hingedesse, kes
tahaksid teda tervitada. Maja pühitakse puhtaks, kõik esemed lausa lendavad oma kohale, vana
kuub vahetatakse uue vastu ja kui vähegi võimalik, tahavad nad tingimata talle lõunat pakkuda.
Kiidetud võõra kohta toovad teised ainult häid kuuldusi, temast kuuleme meie ainult seda, mis on
hea ja uus. Tema esindab meie ees inimkonda. Tema on see, keda me soovime
annaabi.ee 
