V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
ainsa tütrega Pariisis oma majas vastu Jumalaema kirikut.
Palkon, kus noored preilid istusid, viis toredasse tuppa, mille seinu kattis kollane flaami
nahk, kuhu kuld-oksad olid sisse pressitud. Rööbiti jooksvad nikerdatud laetalad
rõõmustasid silmi oma veidrate värviliste ja kullatud kaunistuste hulgaga. Nikerdatud
kirstudel sillerdasid siin-seal säravad emailkaunistused; fajansist metsseapea kroonis
suurepärast nõuderiiulit, mille kaheosaline jaotus vihjas sellele, et majaemand oli ühe
kuningliku vapirüütli abikaasa või lesk. Tagaseinas, kõrge, üleni vappide ja kilpidega
kaunistatud kamina kõrval istus punasest sametist toredas tugitoolis viiekümne viie aastane
proua de Gondelaurier, kelle vanust võis lugeda mitte üksnes ta näost, vaid ka riietusest.
Tema kõrval seisis küllaltki esinduslik, kuigi veidi edev ja keigarlik noormees, üks neid
ilusaid poisse, kelle kohta kõik naised on ühel arvamisel, ehkki tõsised ja inimesetundjad
annaabi.ee 
