Tõnu Õnnepalu "Piiririigi" analüüs
Tähelepanust jäi kõrvale pinev seos
ärkamiseelse kultuuritundega. See on ju tegelikult üks luuleandeline mõisaaednik, kes
,,Piiririigis" oma lugu jutustab.
Minu jaoks on ,,Piiririik" Juhan Liivi ,,Varju" (1894) omapärane ümberkirjutus sada aastat
hiljem. Need kaks lühiromaani märgistavad eesti haritlase enesealanduse sajandipikkust
teed. Kas mäletatakse Liivi Villut, kes loeb raamatuid ja põgeneb oma sünnipaigast
Kukulinnast: ,,Linn, kust ma põgenesin, see on hall majadekobar, maha jäetud lageda
maastiku servale..."? Ei, ei, see pole enam Liiv, see on juba Õnnepalu, aga temagi nimetu
kangelane on üks Villudest, kelle kasvatab üles ängistava vaestemoraaliga vanaema.
Mõlemal Villul on oma valge ihaldatud mõis, mida kutsutakse hiljem Euroopaks, mõlemad
saavad oma luuleande eest mõisapajuki, mida kutsutakse hiljem eurostipiks. Ja ikkagi
saavad õilsad metslased (,,kui seda metsa ees ei oleks!") oma mõisas ehk Euroopas
annaabi.ee 
