V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
silmad ning nende juuksed segunesid kevadpäikese kiirtes.
«Phoebus,» ütles äkki Fleur-de-Lys tasa, «me abiellume kolme kuu pärast. Vanduge
mulle, et te pole iialgi armastanud ühtki teist naist peale minu!»
331
«Vannun teile seda, ilus inglike!» vastas Phoebus ja ta kirglik pilk suurendas siira tooniga
öeldud sõnade mõju. Ta uskus ehk sel silmapilgul ka ise sellesse, mis ta kõneles.
Hea ema rõõmustas, et kihlatute vahel nii täielik üks-! meel valitseb, ja läks toast välja
majaasju korraldama. Phoebus märkas, et nad kahekesi jäid, ja see muutis agara kapteni nii
julgeks, et tal õige kummalised mõtted pähe tõusid. Fleur-de-Lys armastas teda, ta oli ju
temaga kihlatud, nad olid kahekesi, vana armastus ärkas Phoebuses uuesti,' kui mitte endises
värskuses, siis vähemalt endise kirglikkusega. Ja kui suur roim see on oma leiba otse põllult
süüa? Ei tea küll, kas just, niisugused mõtted tal peast läbi läksid, kuid kindel on, et Fleurde-