Keeleteaduse alused II eksam
sõna. Aelius Donatus koostas 4. sajandil ladina keele grammatika Ars Grammatica, mida
kasutati kooliõpikuna keskaja lõpuni; selle lühendatud versioon Ars Minor oli 15. sajandil üks
esimesi trükitud raamatuid; sellest traditsioonist pärineb sõna grammatika tänapäevane
tähendus.
Ladina tähestikku võeti üle 21 tähte etruski tähestikust; 7. sajandi eKr kreeka tähestikust
lisati Y ja Z, hiljem lisandusid J (16. saj), U (17. saj) ja W (keskajal). Maiusklid suurtähed,
minusklid väiketähed. 382. aastal tellis paavst Piibli vanade ladinakeelsete tõlgete
ülevaatuse, 13. sajandil hakati seda kutsuma Versio Vulgata ühine, rahvakeelne tõlge;
Clementine väljaanne 1592. aastast muutus roomakatoliku kiriku standardtekstiks kuni 1979.
aastani, mil avaldati Nova Vulgata e Neo Vulgata. Priscianus Caesarianis e Priscian õpetas
ladina keele grammatikat Konstantinoopolis; koostas Institutiones Grammaticae
annaabi.ee 
