Heeringas
lasknud tol ajal ka rikkad grammigi raisku minna. Tallinnas pakuti jõukate kodanike
õllemaitsmispeol eraldi söögikorrana lausa praetud heeringapäid.
Loomulikult lasti ka heeringatel endil heamaitsta. Soolaheeringa suhteline populaarsus
põhines mitmetel tõdedel. Esiteks, paastu ajal liha süüa ei tohtinud, kala aga küll. Teiseks,
erinevalt soolalihast säilis heeringas tolleaegsetes tingimustes paremini. Kolmandaks,
heeringas oli valgu- ja rasvarikas kala, mis selleaegsete inimeste maitsmismeeltele eriti
tervitatav oli. Hansa kaupmehed müüsid kuivsoola heeringat, mille veesisaldus oli väike,
kuivaine kogus aga suhteliselt suur. Vähetähtis polnud seegi, et tünnidesse soolatud heeringat
oli hõlbus igasugustes moonavoorides ja laevareisidel kaasa vedada. Heeringat söödi
pidusöökidel üsna ohtrasti, kusjuures nii kuivatatud, soolatud, praetud kui ka suitsutatud
kujul. Ehkki keskajal nautisid heeringaid peamiselt jõukamad linnakodanikud, said ka
annaabi.ee 
