Pentaklorobenseeni kantserogeensuse kohta inimeste jaoks puuduvad selged tõendid. Seega võib öelda, et hetkel ei peeta seda kantserogeeniks. Ökotoksikoloogia Pentaklorobenseenia kroonilisust toksilisust on uuritud mitmete veeloomaliikide puhul ning see on neile väga mürgine. Kõige väiksem LC50 tase värske veekogu organismile on 250 g/l kaladele. Kuid andmed ei tuvastanud kahjulikkusest mistahes muule elustikule, sealhulgas settekivimitele ja mullas elavatele organismidele, maismaaselgrootutele, lindudele ja imetajatele. Muud toksilised effektid 15-päevases uuringus hiirtega, kus manustati 3300 või 10 000 ppm pentaklorobenseeni, surid kõik katseloomad enne uuringute lõppu. Kõigil hiirtel esinesid päev enne surma värinad, halvatus, küürus asend ja/või unisus. LD50 rottide puhul on 1080 mg/kg ja hiirtel 1175 mg/kg (need andmed erinevad artiklites). 7 Kokkupuude
ida-kitsehernes, kanada kuldvits, harilik tõlkjas, väikeseõieline lemmats, hobuoblikas, kurdlehine kibuvits, noollehine salat, süst- ja paljulehine aster ning karvane võõrkakar. Teave Eesti vete võõrliikide kohta on ebaühtlane, aga kaheksa olulisemat invasiivset veelooma Eestis on: vesikirp, vikerforell, hõbekoger, karpkala, liiva uurikkarp, tavaline rändkarp, hiina villkäppkrabi ja hulkharjasuss. Maismaaselgrootutele võõrliikidele on hakatud Eestis tähelepanu pöörama võrdlemisi hiljuti ning enam leiab kajastust: viinamäetigu, majasikk, kartulimardikas, vaaraosipelgas ja majasääsk. Eesti linnustikku on viimaselgi ajal lisandunud palju uusi liike, aga neist võib vaid üksikuid pidada enamasti osaliselt võõrliikideks. Eesti omad võõrlinnuliigid on: kanada lagle, kodutuvi ja faasan. Imetajatest võiks välja tuua mingi ehk ameerika naaritsa, kährikkoera, ondatra ning rotid ja koduhiired
annaabi.ee 
