Laulev revolutsioon
Aga
nüüd taipas nõukogude propagandamasin, et kokkutulek võimaldas demonstreerida, kui rahul
oli rahvas kommunismiga. Koorijuht G. Ernesaks kirjutas laulu, mis tuli Laulupeol
esiettekandele. Selle sõnad pärinesid Lydia Koidula luuletusest-Mu isamaa on minu arm.
Ühtäkki laulis 25 000 häält armastusest oma kadunud riigi vastu. Seda lauldi eesti k ning
mõne hetkega kujunes sellest eestlaste mitteametlik rahvushümn. 1950.-60. aastail täitsid
eestlaste elu komnoored, maiparaadid ja küüditamised. Pidevalt oldi hirmul KGB kõikjale
ulatuva pilgu eest. Keelatud olid tavad, nt jõulude tähistamine. 1969-laulupeo sajas juubel,
eestlased laulsid vastu tahtmist kommunismist, Leninist ja Marxist, keelati laulda Mu isamaa
on minu arm. Kuid lõpus hakati seda laulma, sest kõik tahtsid laulda seda laulu. Võimud olid
sunnitud laskma Ernesaksal lavale minna ja laulu juhatada. Rusuv argipäevaelu koosnes ometi
pikkadest järjekordadest toidupoes, lakkamatust propagandast
annaabi.ee 
